1# Podcast Kaisa Rebasega - eestlasest giidiga Teravmägedelt

The podcast features a guest named Kaisa Rebane, who is described as a cool and adventurous person. They talk about Teraudmäed and its location in Svalbard, a Norwegian archipelago in the Arctic Ocean. Kaisa shares her experiences working as a hiking guide and leading expeditions in the area. They discuss the challenges of living in a cold and snowy environment, as well as the activities available in Svalbard. Kaisa emphasizes the importance of being open-minded and willing to learn from others. They also touch on the topic of meeting interesting people and how it can be life-changing. Kaisa mentions her love for exploring new places and the potential for future adventures. They briefly mention a planned expedition through Teravmäed and the limited time window for such endeavours. Overall, the conversation revolves around the unique experiences and lifestyle in Svalbard. Nii, alustame siis esimese podcastiga väga huvitav. Mul on täna külas Kaisa Rebane. Kaisa ka me saime tuttavaks Teraudmägedel. Ja ta on minu mõelest üks kõige ägedamalt kiide üldse. Ja Kaisa oli mul siin külas paar päeva. Ja nüüd ma mõtlesin, et ma kasutan juhust ja tõmman te kohe oma tuttude podcasti. Nii et tere Kaisa! Ja võibolla sa siis kõige veel tutvustad ise ennast paarisõnaga. Teraudma, ma saan aru, et sul üldse lokatsiooni ei teema nagu eesti meeldi. Et kui keegi pareb sul lihtsalt kaardi peal kuhugi paika. Kuidas sa ise ennast tegelikult tutvustad? Lokatsiooni teema, jah. Me siin enne näestime, et ma küsisin, miks ma huvitava olen. Ja meil oli, et noh, lokatsiooni, mõne! Aga jah, ma töötan Teraudmägedel. Matka kiidine. Ja lõptan turistidega mägega. Peamisest siin Mälahedel. Ja siis ekspeditsiooni hooajal kevadesti ja stuidti teen ka pikkemaid matku. Kui nii nädala siis kajakimatku näiteks. Ja lumesäänimatku. Mina alustan koha jutuga, et Teraudmägedel. Teraudmägedel, aga ma arvan, et päris paljud ilmselt üldse ei teagi, kus kohas Teraudmägedel asuvab. Mina ka enne või teadnud, kui ma kogemata sinna need piletid ossin ja täiesti pool juhulikult üldsegi sattusin. Et võib-olla sa natukene räägid Svalgarist lähemalt ka. Nii jah, et Svalgarik või Teraudmäged eesti keeles on Norjale kuulunud saarestik Tõhja-Jäämeres. Ja see on umbes täpselt Mandi-Norja ja Põhjapooluse vahel. Küsed on, et Tõhja-Jäämeres ja Põhjapooluse vahelt on keskel ja tuleb 300 km Põhjapoolusest suunast. Ja see on selline täies saarestik, kus inimasestest on minimaalselt. Et kokku eratele umbes 3000 inimest. See on kolm suuremat asjad, kaks norjakat ja üks võlemeste. Ja kohile käevad ala on tuli päekuseks väeg. Vanasti oli see sõekäevendus ja alati on olnud seal suur osa pealest tööd. Kuidas sina Svalbardine jõudsid? See tundub lihtsalt nii sõrge koht, et kuidas Eestlane jõuab Svalbardine? Ma jõudsin sinna, kuna ma töötsin Mandi-Norjas, siis kelgu kvartiga. Ja ma lihtsalt kuulsin Svalbardist. Läbi spetsiaalmeedi ja nägin, kuidas keegi oli passid tänad oma eesti seolistmingeid piltu. Ja ma lihtsalt olin huudisimoolik, et ma olin kuulnud, et seal oli väga keelmised ilmastiku oluks. Ja ma läksin oman nähal kogeda, kuidas need on. Kas ma saaksin ka seal hakkama? Ma olin roodsist töötanud nädalastel, maske peali kõiguko heale kiidina. Ja see hakkas natuke igaaks muhtuma. Tõissin vajavõidi väljakutseid. Ja siis otsisin siis tööd Svalbardil. Ja väga võiksid. Aga selles mõttes, et mälle seda mingi paar päeva tagasi rääkisime, sellest sulle tegelikult üldse ei meeldi külm. Ja sulle tegelikult ei meeldi ka väga lumi, ma sain aru. Lumi, mulle väga meeldib. Aga üldse üldse ütlesin kuidagi niimoodi, et siis kui me teise kaisega hakkasime minema matkale, üldse üldse ütlesin kõige niimoodi, et kesse oleks niimoodi vabatastlik võtt minema kõugi põlvinil oma. Ja kui sa teed seda põhitõõna, siis sa hakkad natuke teistmoodi sellest võtma olema. Ja ma käin ikka natuke vabastajast ka. Ma ei ole võtuda nii kirklik matka ja sellest vastu, et ma lihtsalt... Sa saad oma normi juba tööga täis. Ja saad oma normi, jalutamise normi ka kindlasti täis. Kui ma hakkaks tegeliselt teha mingi pikem projekt või teha mingi projekt, midagi teha, midagi avastada, mida lihtsalt avastada kodul ümber. Seda saad päris kõvasti teha. Praegusel hooajal vist on nagu madaram hooaeg, et sa oledki puhkusel. Kuides siis sinu puhkus nüüd on välja näinud inimene, kes muidu elab jääkarude ja tuju keskel ja kohu siis sina puhkama lähed? Selle aastal käisin puhkama siit aalil. Ja nüüd olen olnud Eesti siimased kaks nädalat. Et kokku mu puhkus oli... Ja meil võimalust, et on nii, et võtame nii kui puhkust või vaja või kui palju saame. Et kaks kuud olin ära praegu. Ja tavaliselt sellel ajal on vist siit madal hooaega. Et ei ole väga keruline ära tulla sealt töölt oktoobi ja novembrikuus. Mõtlesi rohkem seda, et kui mina teen peaasjadikult tööna armutiteööd, siis esimene mõte, kui mina mõtlen puhkusel, siis see on kuhugi põhisestel või selgemõttel selga ja matkale. Aga sina teed kui tööna teedki seda, siis on vist natukene teised asjad, mis tunduvad käivad selle puhkuse juurde. No pigem, no teha nüüd esimene valgati puhudustune mingit spordialat, mida seal teha ei saa. Näiteks, et seal on väga rattane töitse. Maastipuratse töitse. Või seal ei saa... No soojas kliimas, või võikiste riadiga loovust ei saa orienteeruda kõikide liidide asju. Ja nüüd ma hakkasin lohedurstiga tegelema, et see on ka spolgutil natukene kõmuga kõik taga, aga parem on vahet mitte kanda, mitut kihti, kui võli kanda ja kõiki. Võibolla pigem, et olen puhku peal aktiivne, aga teile teisi spordialasid, mis ma Svalbardis olen. Millest sa lihtsalt Svalbardil enim puhudustuned seal? Negatiivu vist on enam-vähem kõik samad asjad peaaegu kätte saadavad, mitte siis astaringi päikes valgus, aga kõik muud asjad on peaaegu vist olemas. Või midest sina puhudust tunned? Võibolla tunnend kui puhudust tegemast mitte kestisest. Svalbardil on väga hea matkata ja suudatada ja lume saanega teista. Punkt. Kui ilm on tall, siis moni kord sa ei tee mitte seda, et teneks see midagi. Ma matkad kõik saad ja saad nii ka teista, keeta eesti kõivad, et sa ei näe ümber isegi kahte meetrit. Aga näiteks oktoobris ja novembis ei saa üldiselt midagi muud teha peale matkemiseks, sest tund ei ole ja on time ja väga kaugele linnast minna ei saa ja paadireiteri tõimu. Tõllest tund on väheks puhudust, et Eestis näiteks tuhul tänast ei ole midagi teha. Ma teen kinna juoksma, ronima, rattaga sõitma, mida ei saa. Istudud on kaks tundi autos ja olla teiselt eesti otas ja leida seal midagi mida teha. Plus midagi kõik linna tegevused, mida saame sisejõudmise. Tõllest tund on olnud ühe kõiksemas. Siit Tartus saadates tundub seal kõik nii eksootiline rõõ ja helendama, aga ma kujutan, et seal koha peal ikkagi mingitest asjadest tuleb puhudus. Meil oli juttu tegelikult inimestest, et kui Mira on nendest svalbardi inimestest kamgesti ja vaimutatud, siis seal on ikkagi täiesti tavarised ja igavad inimesed. See on teine. Aga mulle endale tundub, et sa peadki olema natuke teisjugne inimene, et sinna valida, koliida. Mis siis sinu arvates teeb ühest inimesest erilise? Mis teeb inimesest huvitava? Svalbardi põhimõtteliselt? Absoluutselt. Lihtsalt, mis minu arvaks on inimese põhimõtteliselt, mõib-olla enda mõtlemisest mõtlemine ja selline tõeline mõtteviis, et sa haadama aju venitsema, kui see on aju venitsemiseks, aga siis see ei ole jäigealt mingitese uskumustest või isegi niiste väärmestest kinni, vaid püristad mitte anda hinnangu, et teistele oled mõista, et miks teised teevad asju teistmoodi kui sina. Ja sellest pidegi oppida. Ja mõib-olla ka mõdegi muud omaks võtta. Täbamiseks sellist inimestega on mul kõige huvitava mõeldada. Kus ju mõtled, no et sul võib kindlasti teravmägedel ka väga paljuda huvitavate inimestega kohanud või ka muja. Kas sul oled praegu mõelde kõige inspireerivam või põnevam inimene, kelle sa võilegi ilja aegu kohtusid? Jah, aga mida siin on? Ma mõtlen nagu seda, et vaata teine kõrg on niimoodi, et me saame kusagil mõne inimesega kokku ja see tegelikult võib olla ka täiesti elumuutav kugemusloosa, sest et ta paneb siin maailma kõigi teistmoodi nägema või midagi sellist, et kas sul oleks kohe mõni inimene näiteks tuua või mida siis sinu elust see kohtumine muutis? Aino, kindlasti mu võib. Tõsi tahavalt, et sa niimoodi haastavad. Väga huvitav teema. Ekside teema, lahti väga huvitav teema. Ja selles otsustas ikkagi, kui sa inimesega väga lähedast koos oled ja ma ei ole ka sellise mõtte viisik, et kui midagi ei meeldi, siis läheb kohe lahkuma, eks juurid alustada ja leida selgistusid, kui ma käin ikka, mis viisid olevad. Ja ma arvan, et see õppetab väga palju. Eks kõik kuhus, et vahel oks välja viib, et ikkagi sa arenesed ja sõltid ja kasvasid. Kuidas üldsegi Svalbardil on meeste leidmisega või liiga leidmise? Ma ei tea. Ma arvan, et olemas mitte eesmärki tähendab. Aga kui nüüd mehed kõrvale jäätavad, mulle tõndub, et sa eed päris palju ägedaidast või juba omaidust teinud. Aga mis on sinu paketlistis veel, mis näiteks järgmine aasta toob või üle järgmine aasta? Oled sa juba uue aasta plaanid paika võnnud? Ma ei tee väga tõeliselt plaanid. Sest siis jumal naerab. Eks kui kõik ajal, kui ma lähen muuluga kaaste ja vaatan, mis tuleb. Ja nii on tavaliselt kõige lõbusema olnud. Aga üldiselt, mis mulle meeldib ja mida ma tahaksin lohkem kogeda, on selline avastamine või maade avastamine. Aga ei väitamas ka ole, sest kõik maad on juba avastud. Sest siis võtiks Itaalias kuhku seal me tegime maastikurast radu. Ja sest tegime radmise tõemes üles, me vaatasime aeropohvades, kus teiks mingi rada minnes. Läksime, proovisime, võib-olla pidi sealt natuke kuid maha raiume, kive minutuma. Et selline projekt on väga hägel muurust. Mul ei ole tegelikult sellised matkaplaanid, et ma saaks kuskida... Kui keegi kutsub või mingi plaan, mis oleks, siis ma võin ikka matkata mingi mäedist. Aga otsuselt nii kui sellised eks ikka väga ei ole. Aga kunagi me rääkisime, sul oli mõtte teha ekspeditsioon läbi Terabmägede. Tegelikult sellised eesmärked sa enam tänaseks päevaks väga ei püstita, ma sa arvan. Need eesmärkid piirad töö väga palju. Ja töö on lõnneks siimasle läinud väga huvitavaks ja mitte ediseseks. Nüüd väga nagu ei piira ka. Et teha Valberti läbimine põhjest lõunast näiteks võtab umbes 40 päeva aegel. Ja seda pead teha ainult aprilli-maikuus. Mis see põhjus on? Miks seda just siis ainult saab teha? See on healt häid lõunelõulist, healt valgus. Ja aprillis on sellise klikk-olemasõbuks ometi, kesk ja väike on. Ja maid hakkab väiksid sulama, nüüd sa kunagi ei tea, kus sul on veel lunt, aga see tulenduseks ei ole. Ja märts siis on ka, võib-olla piisavalt lund, aga ilme ei ole nii stabiilne. Ekspeditsioonie ooeg on väga lihikest. Igal aastajal tegelikult on väga väga vähe aeg. Korjud inimesed, kes on soolpõtti nii kümme aastat elanud, nad siia nii ei ole jõudnud teha nii asju, mille sa tunnistavad. Siis vist, et sul on vaja, et su vabata järdal on koht küljele hea ilma, aga siis mingite ekspeditsioonipartnerite ja nüüd sul oleks kõik korrast tulenud. Siis, et ta ei ole kaidunud ja kõik asjad, mis võivad paresti. Aga jah, meil tööl on nii palju erinevaid võimalusti ja matku ja ekspeditsioonile, et ma ei tunne puudustel asju. Ma tahtsisin ta ilma selle, et palka saama. Ja ma saan teha, et sa saad ja kaaduseda mõnd võistlidega. Ja saan selle, et palka. Absolutselt. Me käisime sinuga koos vaatamas Anna Hintzi Savusanna sõja, mis nüüd värskelt sai just ka Euroopa Filmiakadeemia dokumentaali peavõnna. Seal võistlusringi sannad ei välja minu arvates üliolulise teema inimeseksolemise juures. Et meil on vaja neid selliseid sauna jutuvärkides saunaringe. Ringe, kus on turvaline olla ja enda lood lõpuni rääkida. Ringid, kus sa oled kuuldud ja nähtud ja aksepteeritud. Ta ütles selle kohta kõigi nii, et need on hästi transformatiivse tähtusega ja hästi ravivad. Ja mulle tundub, et selles on mingi hästi suur tõde. Ma arvan, et sellest ka see suur auhingad ei adanud, mis teda on saatnud. Mis emotsioone või mõteid sul selle filmiga tegelt tekisid ja kuidas sul endal selliste ringidega on? Kas Svalbardil on ka võimalust üldsegi selliseid inimesi leida? Ja kas sa tegelikult tunned, et on sul nendest puudust või on sul sellist asja vaja? Mul on kindlasti sellist asja vaja. Herriti, kuna ma siin mainisin, et sõgavad eestlised on minu jaoks niimoodi tuutavaks teha. Aga mingi põhjal seal mul esiklikult läks sellist ringidega Svalbardil väga kaua aega. Igapool muja on, kus ma olen elanud Norvas-Ruotsis, on tulnud kergemi läinud. Ma ei tea, kas ma olin õnne algund või ma ei olnud tiisavalt inimestega kontaktis. Või Svalbardil tapud inimesed, kes on kinnisevalt meid ülesest. Aga seal ma ei ole olnud nüüd jagamist ringe. Nüüd pärast nelja või viita aastat on ma hakkanud tekkima. Aga kindlasti seal ma ei ole olnud eriti Svalbardil, sest polaaröö on nii pikk ja ikka inimesed tekkivad, et võib-olla teistumises mõtteks seal sineses ei ole midagi teha. Jaasta ja oktubel ma kaks inimese tõppu tehtasin seal. Aga nüüd võiks olla rohkem jagamist ringi. Kas see on tegelikult tavaline? See üks viimane uudis tegelikult sellest nuurest naisest laste emast. See on väga värske ja see päris kõvasti rabutas seda kohalik inimesi seal. Kas see tegelikult on nagu mingi, ei saa öelda tavaline, aga kas seda juhtub iga aasta? Õnneks vist iga aasta ei juhtu, aga seal on väga piirates need tegevused, mida sa teha seal. Ka näiteks psykoloogidel ei ole. Siin on sattuva, et ma arvan, et enamast inimesed, kes on väga teidusimused, ja kui sa avastad ennast kohast, kus sul ei ole midagi teha, sellest mõttes, et seal on vangis, siis ma saan aru, et võib tekkida kõik, kus seal on mõned inimesi. Kuidas sa ise oled selle pimea, et sa tegelikult hakkama saanud, kus sul on ka tundunud see pigem raske harjuda? Oled sa otsinud väljapääsu näiteks Itaalia reisine oli iga aasta või on see pigem ärandud, et see ajakusel ära lähed? Alguses, esimene kaks aastat ma olin tervopulaaril valbärdil, ja esimene aastat ma olin väga meeldus, tundus selline eksootiline, iga päev muutus midagi, päevapikkus muutus seal 20 minuutit iga päev, sul on väga suur valgusolude muutus ja seda on omitav jälgida, aga kui sellest ei ole ka kaks aastat näinud, siis see on natuke sannane. See ei maud, see ei maude. Ja siis nagu enamas kohalik läheb puhkusele, oktoobis-nõveldis, nii et ma arvan, et see on hea mõte, läheb puhkusele ja natuke päikest läheb hiljadel ajal. Aga kuidas ma jalgpalli sain esimese aastatel, ma olin seda teadrikult riiksinud kastiini või mida, hakkasin maratõneks, jooksu maratõneks treenima. Ja ütles, et või see on teemeslikki rutiile, et ma ei ole sellist hetke, kus ma päevalt ei tea, mis ma tegema tehaks või nagu, no äski ruhkid raamatõneks, tegelikult ennast olen kui ka kudusin kampsoneide. Ma nägin, see kampsoneid, need olid täiesti fantastik ka, nagu mega uhked kampsoneid. Sõjuvalt jõudsime need raamatute, nii tegelikult sa oled hästi suur luge, kuigi sa oled väga tavas jõidlik oma kommentaareile selle kohapealt, aga mulle tundub ikkagi, et kui me siin meid jätke mingit raamatu vahetuste tegime, siis mina olin täitsa nügu blindristest, ma ei teadnud, et mis võiks olla veel nagu see raamat, mida sa ei ole luges. Aga mis on sinu lemmik raamat? Või ka mitmusest lemmik raamatuud? Kas nagu ma pean valima ühe raamatu? Ma võin valida mida. Mis? Kui sa oled oma lapsel, siis ma lugesin nii palju, et vanema kiiretel ära võib tegeltada, et ma olen ilmane ja mõned eksist. Kui arvad! Ma ei tea, mis lõllis raamat. Mis lapsepõlveselüüs on lemmik raamat? Iga põhendused loomalood. Richard Rocht lugusid loomalest sellised lood, mis rääkisid mingi kobrasunarskielust. Jah, nii on ma. See on selline, kui ma käegi seda loeks. See on selline mainpunne. Kui sa kirjandad kirjaldada looma mingid igapäevaelu. Kui sa kaevad ta urdu, vatsid ma mingid marju. Nii äge saanud tegelikult. Ma võtsin välja seda parasti. Ja ma olen tegi suunud puhul kui Rasmus. Oh jaa, ma olen meeldus ka. Ja siis, mis mul veel on meil teanud kärgasti juurde? Siis ma olen meeldis sükereamasest Rand. See on mingi narko teema. Alex Carmen. See on võib-olla kõik hea kesk. Ma ei teada, et see on mu lemmik raamat, aga see on raamat. Ma olen äkki kõrgi koli. See on mingi raamat, mis ma olen nüüd lahtsajärve lõpuses kaasa vedanud ja mitte ära visanud. See on väga vähem. See loomaloom on seal. Ja see rand on ka seal mingil kõrgil. Sõbenpärast ma küsisingi. Ma arvasingi, et sa juba tumbes mingi siuksel ausenest. Ma oma kogemas on täpselt see sama. Et su võite ajakar mingid raamatud ja mingid asjad sa raputad maha, aga mingi tuumik tuleb kaasa võtta. Mida sa laediga natuke saad aga tuuesti võib-olla. Mis siis räägivad suga oppis teist moodi kui võib-olla 10-15 aastat tagasest. Minu mõelde see on üks hästi suur raamatute kõlu. Et sa merkad mingid uusi detaile, kui sa oled ise mingi suures kohas. Kas sul on mingid siuksel raamatud, mida sa laediga natuke saad aga tuuesti? Kindlasti on midagi, mida tunaga ära võtta jalgpid ja meelda. Ma arvan, et sa on üleks tõenäoliselt ikka mingid... Kas ennast api või siis mingid tehast raamatud, kuidas midagi? Tõenäoliselt, või mingid matkarad. Ma olen Annapurnas parseidse lukenud ikka andada. Sul endale ei ole seda kihku ala Annapurnat vollutada? On ikka natuke. Kündlasti füüsiliselt oleksid võimaline seda võimaline tegema? Annapurna on väga võimaline. Kui tõrgine su kehasest, on võimaline viimast tõrgutäigisemalt. Ma ei ole kindlasti... Mu madal hemoglobiim seal oli ka seistus. Aga tegelikult, jah, mingi... Kõik 4000-lised mäed läbige. Ja see oleb väga instireerud plaan. Aga ühtes, nagu ei sobita mu älgvahetkel. Kui see sobitaks, siis raudselt ma selleks täielik instireerimist ikka näedatakse. Aga päris lihtsalt, ma ei tea... Kui ma püüed, et kunagi sellele saan võimaluste anda, siis jah, oluliselt. Sa vist oled õsna avatud nii igasugustele, uutele, seiklustele ja võimalustele. Tulevik omates. Ma üritan olla. On ka midagi olnud õnne. Ma olen olnud võimalus anda eestadele võimalust. Ma tundun, kui sa tehti palju igast seikluseid, igast põnevaid asju teinud. Me rääksime ju rahvatsate kirjutamisest. Mingi hetk pinad sinu esimene rahvat ilmuga. Ma ei ole väliselt ka alustanud. Ma ei tea, aga päriaga tahaks kirjutada nagu... Ülesküljest, siis Valterd elu on väga hubipakku nii paljudelast. Ma saan aru, et kindlasti oleks keegi, vähemalt üks inimene, kes seda oleks. Aga seda on nii keeruline kirjaldada. Isegi kui ma üritan sulle kirjaldada mingit kolaaröö või kolaarpäeva, kuidas see tundub, nii paljud inimest küsivad, et kuidas see on kogu aeg sinna. Seda on täiesti võimalt kirjaldada. Iga inimene saab seda kirjaldada. Ma arvan, et pole nüüd sedu, mida peaks kadutada. See on nii paljud igapäevad sellised olukordid, kus sa lihtsalt ei saa seda sõnadusti panna. Nagu sa ei saa panna seda fotole. Valgati ei seda tunne, kui kõik on tühjus ja samas selline kõiksus. Selline olemasi tunne on seal. Sa ei saa see kunagi kirjaldada või kõigi panna. Ma arvan, et sa praegu tavasid täiega mingi väga õiget nooti. Mul vist sellepärast ongi nii suur tõmme sinna. See olemine muutub kuidagi nii suure tähega olemiseks. Sa näed, et sa oled nii kohal. Needest karudest ei saa üle äga ümber. Ma tean, et need toovad mingi hästi jürgselt minu mõelest pinnale. Need on seal oma jagu. Nüüd mulle tundub, et sinu jaoks on see karude teema tavaline ja ära räägitud. Kulete oks siiski päris uus jääkaru. Ei ole päris meie metsade pruunkaru, kus vaatab, et toine inimene paneb jooksu. Temagi põb tegema teistpide, et toine turisti ei näe ja jookseb sinu suunast. Kas alguses oli õudne ka või sa läksid kohal sinna, et see too jää karud. Ma mõtlen, et mina saavad sinna. Meie alguses oli kindlasti õudsem. Ma ei osanud oma seda tähelegu suurest tursti või oma ehted. Ikkagi tähelegu õigesti jagada. Sa ei tea kogu aeg olema hirmul, kui sa lihna vahel käid. Sa ei tea hirmul olema. Sa ei tea lihna vahel hirmul olema, kui sa oled kaks kiolased rännikuid. Aga kui ta juba oled rännikuid, siis sa võtsid olla säästnud kogu oma metsadele tursti selleks, et sa oled rännikuid ja nüüd sa säästid keskendas. See lihtsalt raistab su energias. Kui sa kogu aeg vahit selja teha suurel lagedal alal, sellel ei ole mõte, et sa ei näe, et kaugelt saad sellepärast juhu, kui ta tuleb. Ja teelegi tõenäoliselt, et ta tuleb. Kuskil mädipurus on üri väike. Kui tihed uiskondes nähtumus on väga viled, siis... Seda ei olnud, aga mis sa ikka tehad? Siukad terveislik pohuis. Rõõsa püle. Teid peaks seda siis olema. Ei näe midagi. Siis see ei ole ka mõte, et näeb. Või nagu nii, ei näe. Sa ei tea ju midagi. Kui mingis tabi on sellest liigasahelepanu ressursi katkendamises, siis teed seda valva ilmaga. Aga kui sa ei anna midagi tulema, ma arvan, et see on mõte. Tegelt kiidiroll. Svalbardil on opis midagi muud kui kiidiroll väga palju teistest kohtades. Et sa pead olema ikkagi relvagand ja sa vastutad väga suurevul ka inimeste elude eest selle sama relvaga. Ma ei mõte, et kui karu tuleb, sa pead olema valmis seda relva kasutama. Aga... Kas see püli sinu jaoks ka loomulikult? Kas loomulikult, et mina vastutan nende inimeste eest? See on tegelikult üks ja kõik kussavad kiid, siis sa vastutad nende inimeste eest. Mulle tundub, et Svalbardil peaks kõigi tobelt palka saama. See koora ei ole niipegi tobelt raske. Sest oht on väga reaalne. Mulle tundub, et on hästi reaalne. Võibolla ma vaatan kaugelt jõrmu suurte silmadega. Ja tegelikult karu see ei ole ju see põhiline ohtel. See on ka külm ja oht kukkuda. Ja sellised tavaperestohud, mille tavaliselt ei pöörasti sähelepanuge ja minnaks ilma kiikita välja ja taadakse surma. Selle sast Svalbardil on olnud natuke paremas. Tahtsime selle relvaga sellised mainides, et see ei ole väis nii ka, et sul on see relv ja siis sa kaitsid relvaga igapäeval inimesi. Tegelikult see algub juba otsust ja tegemiseks. Ja sitki ananest, et täiseks neid päevamadga, mis me teeme, need on nagu sigilikult viivad inimesi piirkondil, et see ei ole meeleks suur risk aru kohtuda. Et see läheb igastle platoole või mäedipu linna lähedal rannikust eemale enamasti. Ja juur kui me teame, et piirkonnas on karu, võibolla ei ole isegi näinud, me kuulsime näiteks, ma ei tea, keegihelistas firma, firmate kontsorist ütlesid, et piirkonnas on karu, siis me jätkime ikkagi minema sinna lähedale. Ja kui me näeme kaugest aju, nüüd teeme ammu juba ringi, me ei lähe sinna relvad ja üritamagi midagi. Et see relm on nagu viimane, see õige ja teige viimane. Ja kui me näiteks kvaadireisil planeerime randumist, siis me planeerime seda kohtu, kus on hea nähtumus ja me kontrollime alati naklige enne korralikult ära, et seal ei ole taru, et see karu kohtumine oleks võimalikult minimaalne. Ja see relm on kõigepealt kaks telgu. Üks on signaalpüstel, mis on karu hirmutamiseks. Ja me alati eelistame karu hirmutada, mis on väheks võimalik. Ja vintist on sellegi enam kojas, mis laske ei tehta. Me viimase säädaastas karu tahtmiseks. Aga seda ei juhtu väga tihti, õnneks. Aga sul on olnud ikkagi karuga kohtumisi. Kui me ei eksisis, kui Tiit Pruuli Põllingsauseniga ja oma tiimiga seal käis, siis teile oli päris reaalne situatsioon? Jah, me olime rännikul. Purjekõpet oli meid kumipadiga rännikule mahalasti, mahalasti puetetud. Ja me maksasime seal kumipadeks kalamestega. Ja siis me nägime 300 meetri kaugustel rännikule üks karu. Ja kui me ei saanud kohe kumipad jupata, siis tuli meid pingeline olukord, et okei, nüüd teeme, siis kumipad juob sinna enne või karu juob sinna ei enne. Siis ma tulitsin signaalraketi õhku, et saada kontakti nii kumipadiga kui eemaks või eemane karu ja kõik toine. Ma pidin kumipadiga kontakti saamist tulistama, sellepärast, et raadio ei töötanud ümber Kalju luki, kui meil oli raadionus. Aga see oli väga turvaline ja lihtsane olukord. Lahemest aga lihtsalt karu olis juoks sinna. Siis võibolla sa rääksid mõnd teist lugu siin, ma panin kaks lugu kokku oma mõned. Ja teine lugu oli võistav lugu. Sa võibolla saad, ma panin kaks lugu kokku. Teine lugu oli koos meie oma kibmaga Eestisega. Meil on meilapäevane kõiklaager. See on vihnast kaugel ja seal niingi adustus, maju, midagi ei ole. Ja me käisime liustikult matka, tulime liustikult tagasi. Ja see on hästi olnud nähtavus. See oli nii heikendast maastik ja igasugused väiksed augud, kilid. Ja me lägime järgstusajama Eesti kaugustel, oli hea karu ja tõndis meie poole. Ja kui hakkasin signaaliketti tulistama, siis selgis, et see karu ei ole üldse häiritud nendest. Tuli siin ta mina ette kolm korda, mitte mingilt reaktsiooni. Ja siis neljandaga lõpuks ta põrjus vaeguseks jõudalaks. Ja siis me olime seal liustikul, olime küll turvaliselt kohas, aga me ei saanud tagas juba teikida juurde, sest karu oli endiselt ise kuski seal maastikul, seal samal liikendatud maastikul, kus ei ole nähtavust. Ja nüüd me käasime, et ta ei kaarda kaamele. Ja siis me olime seal liustikul, kuni saime kontakti ühe kruisi laeva kõige, sest me ei olnud läbi tulema ja meid peale kordima. Ja siis nüüd viis meest teiklaamist. See oli kaks kilometrit, me eestliselt paadiga tõitaga, me ei tahtnud seda kahti kilometrit jalutada, sest me teasime, mis on maastikul, mis ei ole teisalt. Ja siis tuli seal laagrist teikides rööbida, teades, et karu oli kuski kilometri laaduses, aga võikleks tähtis, et taugas nil oli kaks karuvahti üleses üle, et oleks lihtsalt rohkem silmi ja rohtum tähelepanu. Ja kõik läks hästi. Me nägime karu möödumas väga kaugelt, aga ta ei unnud huvi meie vastu. Kas sa kasutas, on praegu viisavalt või juba seal välja, et tegelikult otses, et nagu on suurem näljapärast, et inimese karale ei pea minema väha? Ligem ja tundub, et on veel okei. Aga läheb iga aastaga kesemaks nii olukord. Nüüd on hästi palju seotanud merejääga. Kalvute tõhitõit on sülge ja sülge paljenevad merejääl ja puhkavad merejääl ja seal on kõige lihtsam karu neid klintida. Me näeme iga aastaga väga suurt muutsust karuvahti teitamuses, kuna merejää väheneb. Kus sa, kas hülded on siis kusagile ära koliinud või mis sa hüldestest on saanud või nad on kohastunud kõigegi? Ma arvan, et enda kooporatsioon on vähem, et meil on liigu ka merejääga kaasa, aga meil on palju koegasi kasvatamist, kus on vaja merejääd, need ei saa lihtsalt kuskile märda, et kuskile on vaja merejääd. Jah, kooporatsioon on vähem. Ma ei ole ühikes kesalist. Ma ei ole ära küsimus. Ma ei teagi. Mul said kahe küsimus, et sa ei tootsa. Minu mõelest sinuga võib lõputult tegelt rääkida igasugustest erinevatest teemadest, et sa sattusid just praegu siia, kui ma alustan siin podcasti tegevisega ja mul oli võimalus ka sind siia sattusse kutsuda. Kas sul on veel midagi, mida sa tahaksid äkki? Et jah, ma tulen jätkama järgmiseks teile, mis ooteks. Jah, ma võtan teile. Jah, ma võtan teile välja või ma võtan teile. Jah, just, teen sulle nime kirja, mis küsimused jäid vastu sõitavalt. Jah, sest juba märks siis kohtume. Jah. Ma olen nimelt Teremägedele taaskord minemas, nii et ma loodan, et õnnestub ka ise ka üks korralik matk jälle ette võtta, aga eks sõltub väga paljudest asjaludest, nagu kuulsite ka, et nii kui hakkad midagi planeerima, siis neid asju, mis kõik võib nagu huolesti minna või takistuseks saada, et neid on väga palju. Aga ainult ehk kuulemast ja ainult ehk ka isele ka.